Bancroft and Ford: Alpha Male Bad Boy Billionaire Romance (181 page)

Teine peatükk

Leigh kolis toa teises otsas. Ta teadis, et see on veidi lapsik, geograafiliselt eraldi ise mehe eest, kes teda erutatud hirmunud ja üheaegselt, aga mis valikut meil on? Ta ootas veel vähemalt kakskümmend minutit kuulamise ajal kõhu urin enne, kui ta end välja teda lubatud salatit.

Ta kuuleks Nigel hääl tema peas. "Mida kuradit sa siit balsamico kaste." Ta vaatas pimedust, pruunikas vedelik vala talle külge hall närbunud salatilehed. "See on nii kuradi rõhuv."

Ta ei saa eitada ennast vaadata, Nigel enam. suund on Ta vaatas talle otsa. Seal ta oli, istus seal, kuhu ta jättis ta oma iphone ühes käes, kuid tema tume pilgud. Ta vihkas tema pilku võiksime ta end elavana, valideerida.

Ta tõusis püsti ja tegi oma teed tema poole.

"Ma pigem vahivad sind lähedalt."

Leigh tabas jälle terve mahvi tema lõhnaõli. "Ma pigem ei jõllita mind üldse."

Naerda, tõmmates ta jalg üles nii, et see sõltuks vastasoleva põlv. "See on vaevalt tõsi.

Leigh oli ta kaotanud söögiisu. Ta silmasime pahkluul midagi. Tema süda paisus. Namaste tätoveering. Tundus, nagu oleks keegi lõikas läbi. Trahvi liinid olid häiritud sügav haav tõstmise paistes, roosakas nahk. See paistis küllalt halb, et oleks vaja õmmelda.

Leigh pilgutas. See oli imelik, kuidas kord võib hävitada kõik ja puha. Isegi mitte asju sama elastsed kui veekindlat võib selle mõju vabanenuna. Mingi kurbus tekkis tal lihtsalt vaatab seda, sest tal oli meeles esimene kord, kui ta nägi seda.

Gozo, Malta.

Teisel korrusel. See väike renditud ladu, Leigh võis näha üllatavalt suur hulk asju. Hooneid, savist ja stukkdekoori tükid kivi olid püstita leludest, mainida selle vestluse roheline terav ähvardas ülevõtmine. Peale selle olid kuppelmaastik, kaetud teravas roheline ja hall harja- ja erineva tiheduse ja metsalilled kõrgema asjad läksid. Leigh näeks kui mustus tee lõhkus selle ära ja tahtis midagi muud sel hetkel kui ta maha vaene juht ja ülejäänud meeskond ja peidaksid seal.

Enne seda, kui ta oli vaevalt aega järele mõelda, enne kui ta jumestajale nipsutas oma sõrmi. Kui nad olid lõpetanud, ta vaatas ise, võttes selles, kuidas ta tumedaid juukseid ja seejärel keerdunud olnud juhi kõrvalistmelt, kattes pool tema  nägu jama, mida ta isegi ei taha mõelda tegelema hiljem. Ta võttis ette tema silmad vaatasid kahekordseks, muutes neid liinilaev pimedas pop, kuigi tema huuled jäi peaaegu kummitusliku valge.

Keset tema tegeleb sellega, et inimene vastutab segadus, oli ta juuksed asetada käed õlal ja tema huuled põsel. "Sa näed suurepärane välja, mu arm. " Loomulikult oli inglane. "Ma lähen vaatan, ülejäänud kohalikud."

Leigh rüübanud. "Kohalikud?"

Aga enne, kui ta jõudis vastus välja, ta oli muutunud ja oli lahkumas väikesesse tuppa. Ta pigistas hambad ja vaatas peeglisse, aga nagu ta üritas teha nägu, nagu ta veel tundis ta oma meigi kandis teda, nagu ta oleks antud paar nine inch paraneb ja oli kuidagi oodata omad.

Mida kauem ta jäi sellele riietusruumi, mida kauem ta soovib jätkata seal olla. Ta võis kuulda summutatud häält teisel pool müüri. See kõlas nagu kogu maailm tema jaoks ootasid ärevalt esile tõusma. See oli kõige hullem osa tööst, ma tunnen, nagu oodati, et ta on kõik ta asjad kokku peale kõndima.

Tema juuksur tõmbas ukse lahti ja saavutas oma peast ilma. "Tule, kallis." Ta hääl oli hingemattev nagu helgena mida kuradit seal tehti.

Leigh noogutas ja astus tagasi. Lihtsalt ei mõtle neile.

Aga kui ta astus välja katusele tormi, kes on tõugatud, kohalikud endaga kaasas plasttopsiga hõõgveini nende käes, laevapere liikmed läbi rahvamassi, millega see vöö siin ja seal peal.

Leigh tunnetan tähelepanu nihutamist sellel katusel ja ta vajutas läbi rahvamassi. Tagumise seina vastu, ta nägi direktori seadistus. See oli segadus, kaamera ja seadmed, keraamika-, kuid mitte taustal.

See saab olema suurim erinevus. Leigh on alati olnud nii harjunud pimedas tegelaskujusid ja kunstlik valgustus. Nüüd oli ta eeldatavasti rääkima ühe loo. Kuidas läheb?

Järgmine asi, mida ta teadis, ta vaatas teda. Ta kangestus kus ta seisis.

"Too mulle tuld." Nigel astusid üles oma kaamerat nagu kuningas troonile.

Naine lühikeste juustega värv on tuhmunud vikerkaare ja seelik ja selle ta ripub kuskil tema jalgevahet. "Tänan sind kallis," ütles ta enda langetatud süüdata oma.

"Kallis?" pomises ta jälgis Leigh teda. Ta oli just selline mees, keda ta kartis teda saada fotograafiks. Hoolimata faktist, et ta vihkas oma eneseusku ja viis, kuidas ta tundus juhtida inimesi ilma vaevalt proovid, ta tundis, et ainus viis parimat talle oleks avaldada talle muljet.

Jumal, milline kohutav mõte.

Oma meigi mees astus üles ühinema tema kõnepuldis.

Ta nihutas ta tiss ta näost välja nagu ta puudutas tema laubale. "Sa pead higistan mett. See pole isegi mitte palav."

Leigh andis kiire heakskiit. See tõesti ei olnud. Tegelikult on sporaadiline tuule oli natuke liiga karm, ta meeldib. "Ma tean, et ma just..." Ta tegi vea, kaedes Nigel, kes seisis koos direktor, muutes käte ja puhkides oma musta suitsu.

Jumestaja järgnes talle pilku. "Oh. Ära muretse tema pärast. Ta lihtsalt tahab, et kõik korda nii palju, kui ta tahab."

Vaatasin tagasi Leigh mees, tema pea poolviltu ühele küljele nagu naine vaatas teda võtta naist, tema käsi, üks nõuanne, ja tema enda juurde. Ta astus kolme jardi Leigh ja tema süda jättis löögi. Ta hingeldas, Sundides end võtta sügavalt sisse. Sellest piisab. Võta ennast kokku.

"peaks seda uskuma?"

Jumestaja maha astusid platvormi võtta viimane pilk, tema nina Juuda ja tema kulm. "rabav. Ära riku seda uuesti üles."

Leigh ohkas, kuid heli lapse tõi talle sisse lõigatud seina mullings. Selleks ajaks, kui ta otsis ta välja väike kollektsioon, Nigel pani tema viis naist, kes pidas pisipõnn. Tema silmad välkusid lai ja tõeline õudus.

"Ära muretse, kallis," ütles ta kohe pisipõnni tõstnud tema käest.

Leigh ei uskunud, mida ta oli tunnistajaks. Iga mööduva sekundiga, ta tegi veel ühte asja, et ta tunneks end, et ta ei mõistnud meestele või kunstnikke üldse.

"Kallis!" Ta haukus naine koos kleidiga.

Leigh kahelnud, kas nad käivad.

"Too mulle midagi selle väikse mehe, kellega koos mängida."

Ta noogutas ja piiratud katusele, kadusid ukse taga.

Nigel jõnksutanud pisipõnni üles ja alla. "Tere,…"

Kuid ta jätkas nutmist, reageerides mingi nähtamatu ja kohutav viga ei saanud temaga.

Ta astus otse kaamerasse. "Test lask!"

Leigh kahelnud, kas neil inimestel polnud temaga varem koos töötanud, hakkasid nad kogunevad. Naine oli lapse kuulus rändas tagantuksest platvormi, tema nägu särab  päikest, kuidas vaid jumestajale võis toota.

Nigel hoidis käes pisipõnni suunavad seda kaamerasse. "Siin, vajuta seda nuppu."

Ühe hetkega peaaegu pimedaks Leigh. Ta imes järsu hingeõhk ja ajas rühti, eeldades, et liikuda enamus nimetaks üks poos.

Nigel pööras pilgu siseministeeriumi väikelaps, kes oli lasknud oma tooni maheda ohkige ja Leigh.

Ta vaatas ringi, kui ta ootas oma otsustusvõimet, muutes silmad üldse väikemehed ringi roomab. Direktor hüppas platvormile. Leigh kõrvale astunud, sosistas ta juhtnööre lisatasud.

"Tead, mis mul on uus… mõte." Nigel astus kaamera eest ära ja hüppas platvormile, pisipõnn. "Siin".

Leigh külmus, kaotavad kõik tema üle kontrolli. Ta jälgis väljendusvormide näohooldus ise võtma last temalt. Ta oli raske, kuid kolis seestpoolt väljapoole. Leigh oli kunagi käes midagi alla 9. Ta tundus nagu ta oleks välja kitkutud sooja lombid, tema trikoo seljast ja tema punane  usaldust pühitakse minema, tema huultel. "Mis see on?" küsis ta praktiliselt ejakuleerinud neid sõnu.

Nigel muianud, kulme, tema roosad huuled kokku nagu ta vahetas sigaret. "Inimene. Ära viska seda."

Leigh on südame vähenes, kuna ta võttis tema koha keskel poodiumile. Enesekindel olla ja hirmutav. See laps, siis peaks see olema midagi sellist sümboliseerib süütust? Ta vaatas teda üldse taga värske näoga naisi. Ta pidi olema kurjategijaks selles loos. Kõik, mis tal oli puudu oli relv, kuid ta oli laps.

Ta püüdis, suma kaotas basseini võimalusi nagu kaamera hoidis vilkumine, muutub vaid taustad on müra.

"Leigh."

Ta surus huuled kokku. Heast küljest, ta oli muutumas üha mugavamaks laps. Ta oli nagu need kõrvarõngad panid, on väga raske, aga siis lõpuks harjud nendega. "Jah?" küsis ta vihkas kuidas ta kõlas väga rahuldada.

"Andke mulle midagi."

"Mida sa tahad?" sõnadega libises tema suust välja, enne kui ta saaks neid peatada.

Direktor naeris. "modell poleks tohtinud seda küsida."

Nigel ei vaata isegi oma suunda, kuhu ta astus üle kaamerasse. "Ei usu, et ta on modell, ta on kunstnik. Ja kahe kunstnikke, see on küsimus, mis tahes. Mis puutub sellesse, mida ma tahan…." pani ta käed tema õlgadel ja kindlustunnet oma sügava, hallide silmadega. See tundus nii võõristavalt, seda tabas Leigh tabas.

"Ma tahan, et sa näed välja nagu sa tegid midagi hämmastavalt kohutav." Ta pööras ümber, sundides teda jõllitama lisatasud tema taga. "Nad kõik helge pilguga ja hirmunud… ja oletatavasti sinu pärast. Ma tahan, et sa mulle seda. Ma tahan, et sa naudid seda, et sa hoiad seda varastatud laps."

Ta nägu oli nii lähedal, et tema ta tunneb, et tema hingeõhku oma põske. Ta tundis end leaning talle ette. "Miks ma peaksin seda kunagi tegema." Kõik 63 inimest, et seal katusel kadus just sel hetkel. Ta teadis, et ta nõjatus oma, aga ta ei tahtnud seda uskuda.

Ta pani oma käe tema põsel, tema sõrmed jälgimissüsteemi ringid. Tema nahk. Kui ta rääkis jälle, nende huuled harjatud koos. Ta tundis end sisse sulada. "Sest see tundub nii hea, et teha midagi, mida sa ei peaks sellega." Ta läks minema.

Leigh ei suutnud näidata mis oli muutunud, kuid ta jäi äkitselt tundsin, nagu ta oleks olnud lõas teda. Ülejäänud võtted läksid koos tema teha mis iganes see oli Nigel tahtis enne Nigel pikemat mida ta tahtis.  Lõpuks laps läks tagasi oma ema ja lisad sahistanud ja seejärel uuesti ja siis segas veeratanud uuesti. Ühel hetkel, Leigh leidis endale hoides kaelapidi mees. Ta ei teadnud, kuidas seda saladust tõi Nigel inimene, keda ta oli kogu aeg väga kohtuda.

Just siis, kui ta oli just tema viimane mõned lasud, direktor kiirendada tema kõrval. "Ma ütlen sulle, Nigel oled kuradima geniaalne."

Ta noogutas, tema huuli venitamist, kahjurõõmus naeratus.

Nende hääled tuli talle nagu nad olid tema vaatlemist väljastpoolt kala paati.

"Ära vaata nii üllatunud. Peaaegu suudlus saab alati neid."

Direktor muianud. "Kõik, mida sa pead tegema, on neile võib tunduda veidi šokeerinud."

Nad mõlemad vaatas teda.

Leigh on marus. Järsku tundis ta räpane ainult olles puudutatud.

"Nagu nad on saladus."

Nigel laiemaks pimedas naeru. "Loomulikult."

See mees kartis Leigh natuke tugevamini. Neli minutit hiljem, tulista oli läbi. See oligi kõik. Leigh märatses platvormi, muutes joone katusele uks nii kiiresti, kui ta seda eales suudaks. Ta jooksnud kohe tema mänedzher.  Tavaliselt, oleks ta jäi maha, uuris mõnda üldine tagasiside, pani end ka rohkem ühendusi, aga mitte täna. Ta oli tol pärastlõunal rohkem muret hoiab tema pea lõikab ja tema silmad kuivaks.

Ta oli nii ukse lähedal. Tundus, et keegi ei märganudki…

"Leigh."

Oh jumal, see oli Nigel.

Ta pidi gülümse. Ta oli praktiliselt tema ülemus. "Kas ma tegin midagi valesti?" See tuli välja agressiivsed ja kriiskav.

Ta kallutas pead küljel. "Hakkan arvama, et ma tegin."

Leigh lutsutanud hinga sügavalt sisse. Ise püsti. See oli see hetk oli treeninud. "Ma ei tea, mis sorti plaanid, mis on minu jaoks, aga ma ei tegele… Mida sa paistad olema."

Ta spetsialiseerus ta silmad. "Kui see on suur kunst, ma pidin olema eksitada."

Ta lõualuu purustas. Leigh "direktorid on kasutanud seda joont aastakümneteks."

Ta noogutas, arusaava ilme näol. "Ma tahan, et sa mõtleksid sa tead minust. Sa ei tee seda."

Ta irvitas. Temas oli midagi tundis ta end ta võiks midagi öelda. Ta ei kartnud enam mida ta arvaks. "Ainult sina tead minust."

Ta lasi välja lühikese naeru. "Olgu," ütles ta tõstis käe kaitseks. "Me oleme võõrad. Miks sa välja ei tule ja joo koos minuga seda viga parandada."

Mis nõuab meeleheite ravimit?

Leigh ei suutnud mõelda hea põhjus öelda ei.

Kolmas peatükk

Nagu alati, tänav oli tühi. Kerge kasutusse. Perekond aknad ja streetlamps soojendada. Ta eemaldas oma sigareti uuesti. Nüüd, see oli rohkem nagu teenitud indulgents kui närvide tõmblus. Ta tahtis lõdvestunud välja kui ta saabus, nagu ta oleks niikuinii jalutama ja oli vaevalt talle.

Ta kuulis mootorratta mürin enne, kui ta nägi teda. Tema kõhust heitnud, taas kord, et tal oli üllatas teda. Nüüd, kavatses ta eeldatavalt saada tsikliga esimest korda koos mehega oli ta praktiliselt kohtusime viis minutit tagasi. Ta tõmbas ta ratta seisma ja ronisin välja, libistades kiivri peast. "Oh kui hea, ma ei tahtnud karjuda üle oma seinale."

"Miks see sinu jaoks liiga romantiline?" Ta astus ratta suunas, seda uurides kõik vastused olid just seal.

Ta jälitas teda. "Kas see pole sinu jaoks küllalt?"

Ta pöördus, üllatas teda leida õige tema selja taga. "Me mõlemad teame, et see pole minu jaoks."

"Oh ongi nii?"

Leigh võib ilma naeratuseta. Ta tahtis teda keppida ja virutad talle kõik korraga, aga ta lihtsalt noogutas ja tema küsimusele vastata. "See on nii saate endale öelda, et ükskõik mis ka ei juhtuks, sul on mugavam kui mina."

Ta noogutas. "Nüüd ma tean, et sa pole kunagi olnud mootorrattaga."

Spetsialiseerusite tema silmadesse. Leigh "Ma tahan olla ühel päeval rajale, mis on kaetud Chanel. Kuidas ma seda teen, kui ma üle Itaalia kiirteel fileeritud?"

"Malta. Mitte itaalia keelt."

"Mind ei huvita."

"Muidugi mitte. See on minu töö."

Leigh tahtis backspace ja otsast peale alustada. Ta ei hoolinud, ta lihtsalt ei taha teda korrigeerida.

Aga ta lihtsalt kummardus alla ning istutas suudlus laubale, nagu ta oli seda teinud juba tuhandeid kordi. "Ärge muretsege Farrah Fawcett, kindlustan, et su ilusad jalad jõuludeks tulla."

Ta tahtis teda tappa, aga ta ei tahtnud teda jätta. Veider. "Ära räägi minuga sellisel toonil." Ta tundis oma käe ta piha ümber madu.

"Pole mõtteski." Ta ütles, et ta andis ta kiiver.

Leigh hoidsin sellest, tänama selle eest midagi kaitsta teda ohtlikuks, kuid siis ta millestki aru. "Kus on teie oma?"

Ükskord ta kihistas naerda. "Ma ei vaja kiivrit. Sa ei saa seda ka. Ma olen nii hea. Kuid ma ei arvagi, et sa lihtsalt usu mind."

Ta noogutas ja pani selle üle pea, üritades mitte mõelda mida põrgut ta lokke mulje nagu oleks kui ta lõpuks võttis selle ära. Kuna nad  olid võidusõidu maha liiga kitsaid tänavaid, ta ei suutnud uskuda, mis tal oli räägitud, tehes. Miks ta ei tulnud autoga, või rikða või kõndis nagu härrasmees? Miks ta pidi maksma oma mehelikkust üle talle nii. Ta pidi 300 miili tunnis ja ja ta võttis seda igal nagu ta lootis, et nad alla millekski. Tema süda oli tuksleb tema koopasse. tema kõhtu ja tema keha värises peast varvasteni. Ta vihkas iga sekund, eriti asjaolu, et tal oli kramplikult kinni hoidma teda nagu laps sest ta tundis, et jõud kulgemisel teeb talle temast eemale.

Mitu minutit möödas, aga see ei lõppenud, ja kõik Leigh suutsin mõelda vaid, et olukord. Hea mees oleks lihtne. "Lõpeta!" Ta sõitis oma rusikaga selja nii kõvasti, kui suutis.

Ta lõpuks kohutavalt aeglaselt seisma, et maantee. Seal oli järsk langus välja, tee ääres, järsust mäest vooderdatud lilli. Helisev vett, pole ookeani, ta suunas öist.

Hingeldades, püüdes hoida oma vihast hoolimata asjaolust, et terav lõhn ja soolase vee ja uinutada nuditud rõõmsad hääled jõudis ta sealt, kus paradiisiks. Ta oli elevil sellest müstilisest sihtkohta kuigi ta peaaegu kaotas oma elu sinna jõuda.

"Põnnavad?" Ta oli kohutavalt rahulik.

"Ei. Nad suruvad. Ma ei lähe tagasihoidlik olla sest sellel pole mõtet. Aga persse."

Ta üle irvitasid. "Kuidas ma sain seda juba sassis."

Ta kõlas veidralt, nagu ta tõesti ei taha keerasid kõik perse, nagu ta oleks mingi klaasist nukk ta üritas, ja hoolitsevad. "Ma ei tea. Kasuta oma ajusid."

Puges tema peas. "Kas sa kardad."

"Sa teadsid, et see juhtub."

"Mis on teie probleem?"

"Kas sa arvad, et ma tahaksin seda?"

Tal polnud midagi selle kohta öelda. Selle asemel hakkas ta lihtsalt vaatas teda veelgi jõllitada, tema silmad lausa särab öös. "Ma ei tea".

Ta noogutas. "Ja see ongi peamine." Leigh ei veeta veel teine seisab seal. Äkki on ta ema oli ta mõtles kogu aeg. Ta pööras oma kannale ja kõndisin tagasi selles suunas, kuhu oli tulnud. Tal polnud aimugi, kui kaua nad olid ratsutanud, aga ta oli kindel, et ta oskab kõike mäletada keerdkäikude.

Ta oleks vaid kolm sammu kui ta tundis midagi tema käe haardest, pingul. "Mida kuradit te siin teete?" Tema huuled volditi kulmu, tema silmad täis sellist tunnet see värskelt.

"Ma lähen koju."

"Ma ei saa teist aru."

"Miks te eeldate?"

Mõlemad oma kulmud kerkisid. "Oh, ma saan aru."

"Vaata, sul pole aimugi oma ajalugu, mootorrataste sest sa ei hooli küsima. Just nagu sa ei küsinud, kas sa võiksid mind suudelda võõraste ees. Lihtsalt sellepärast, et ma olen näinud teie nime Vogue ja sa oled näinud mu nägu paber ei tähenda, et me ei ole võõrad," Aga kui Leigh olid lõpetanud, ta võis ta oma silmad suureks soe ja smokey. Ta teadis, et ta ei kuulanud teda, kuid samal ajal, siis ta teadis, et ta oli ainus asi, mis tal mõttes oli tema ja võib-olla oli see mudel, alati kandideerib tähelepanu, või oli tema ema talle, aga ta teadis, et ta teeks ükskõik mida, et ta ei lõpeta teda sedasi vaatad.

"See polnud musi." Ta haaras teda ja hoidsid teda kinni.

"See polnud?" Ta silmad kukkus ta huultel. Ta surus end mitte millestki muust mõelda.

"Ei."

Enne seda, kui ta võttis oma hingetõmme, ta pani ta huuled tema peale. Leigh rõhkinud algul, kuid siis lase ennast sulandunud. Ta teadis täpselt, mida teha oma huuled, tema suust imemine imeb teda, tema huuled nii pehme see pidi olema ebaseaduslik. Tema  sõnad varasematest kinni oma meelt ja jah, kui see nii hästi tundnud oli halb olla. Midagi pidi olema paha sellest.

Ta tõusis õhku. "Me oleme kolme minuti kaugusel joob aga ma tunnen juba täis."

Tema pea puhanud Leigh õla peal, silmad pärani lahti, ta võttis igas pisiasjas tema kaela. "Mida sa siis planeeritud pärast?"

Ta heitis ta nina. "Siin saab pärast?"

Leigh astus temast eemale. "Ära ole rumal. Ma kuulen ookeani…"

, Nigel hüppas selga ja Leigh peps mootorrattaga järel, kuid seekord läks ta nii aeglane, et ta näeks iga lill, iga rohulible nagu nad varem. Viis minutit hiljem, nad jalutasid liival rannas, vesi üle katuse rullumine nende jalge all. See kõik oli nii sensuaalne, soe, niiskusest. Ta tundis, kuidas ta oma kontidega.

Ta peatas teda ja kummardus veel üks suudlus, tema käed leiavad tee tema nahktagi. Ta ohkas.

"Swim minuga," sosistas ta.

Ta ei tea, mis õige vastus oli. Tee, mida ta ütleb? Ära tee seda, mida ta ütleb? Vastupanu, siis tee, mida ta ütleb? Ta otsustas just seda, mida ta tahtis. Vau, ta tõesti ei tunne, et oleksin purjus. See ei olnud enam tähtsust. See oli nii, nagu oleks mingi fantaasia maa, kus nende tegevus ei olnud  tagajärjed reaalses maailmas. Vähemalt nii ta ütles ise, et ta riietub lahti tema ees.

Ta võttis tema märguanne ja talle meeldis, kuidas ta teeskles tema idee oli kogu aeg. Ta leidis ta, nagu ta oli läbi Louvre. Näham, ta püütud teda sigarettide ja valgustatud, enne nende mõlema riided turvalisel kaugusel kaldast.

Kui ta tagasi pöördunud, leidis ta tabas kui ilus ta oli. Pikk, peadpööritavad temast üle, mitte grammigi võõristavalt ja hulgaliselt tätoveeringuid märgistab oma rinnale ja tema selja taga, ja tema käed, ja tema pahkluu.

Seal.

Ta võib öelda, et see oli tint uusim tätoveering otse Indiast. See tegi ta tundub veelgi müstilisem ja täiesti ilmalik. Ta tundus nagu ta oleks temalt midagi õppida. Ta tahtis temaga voodisse ja kõiki neid jutte suutis ta kujutleda ta räägiks oma seiklustest, kõiki lugusid ta saaks öelda, tema….